50 järelejäänud tundi *

2. september 2002 esimene päev ülikoolis - aktus ja villis jalad.... Esimene valge kittel 250 krooni. Esimene praks - bioloogia - ajutine preparaat vatikiust. 3 h hiljem anatoomia praks oma ladina keelsete nimetustega vasak parem ülemine alumine köber köbruke.... Esimene läbikukutud kontrolltöö - anatoomia luude arvestuse preparaadid. Esimene eksam biofüüsika - ega ma sellest ainest eriti midagi ei jaganud bio poolel polnud viga aga füüsika ei ole kohe üldse minu ala. Ei tulegi kohe meelde kas mõnele väitele sai füüsika poolel vastatud - nimelt leiutati lahe viis kuidas üliõpilasi piinata, valevastuse eest -1 punkt. Esimese aasta märksõnad anatoomia, histoloogia, bioloogia. Ja imekombel olen unnustanud kõige säravama lause esimeselt kursuselt seoses koera köhimisega - täiesti andestamatu....
2. aasta: kuue aasta kõige jubedam aine - immunoloogia - igav ja asi millest ma kohe midagi ei mõika. Kerge hingetõmbe aasta. Märksõnad füsioloogia, mikrobioloogia, M. Mikelsaar.
3. aasta patanat, patfüs ja esimene maitse tulevasest elust. Märksõna: R-H Mikelsaar x3
4. aasta kirurgia ja sisehaigused. Siia aastasse jäi mu kõige paremini osatud eksam - kirurgia. Sisehaigused just nii hästi ei läinud .... Praktika mitte just kõige meeldejäävam .... see-eest jääb mulle vist elulõpuni meelde kuidas kutsutakse invaginatsiooni korral UH leidu ( kui kedagi huvitab siis on see invaginaat). Ah jaa esimene ametlik tööaasta -Tartu Ülikooli Kliinikum Anestesioloogia ja Intensiivravi Kliinik Laste intensiivravi osakond.
5. aasta hetkel midagi säravat ei meenu tavaline haiglaelu igas mõttes.
6.aasta esimese aine kohta on väga hea ütlemine ühes laulus.... mida ma siiskohal ei korda. Esimene kord kuue aasta jooksul läks mul süda pahaks - ei saa ka ennsat süüdistada, sest kellele meeldiks vaadata surnut kelle pindmine nahakiht koorub maha ja õppejõud suhtus sellesse ka nii tuimalt, et ei hoidnud ennast tagasi ja demonstreeris seda meile korduvalt. Ja muidugi kevadine praktika - sõimatud, ignoreeritud ja kiidetud. Ja muide olen ma ka veel liialt pikk - minuga olevat võimatu normaalselt suhelda.
Lõpueksam - see kuulus teadmiste paraad kus kõik pidi olema nii superlihtne - küsitakse ju põhiasju mida üks üldarst peab teadma. Eksamit tehes tekkis mul korduvalt küsimus.... miks pean ma teadma Dallase histoloogilisi kriteeriume müokardiidi korral. Korrates kursakaaslase sõnu - tõenäoliselt ei ole ma elus kunagi enam nii tark kui ma olen hetk enne lõpueksamit.
Kõik mis lõppeb hästi jääb meelde ka kui hea... Seega hinne A korvab vist kõik need nõmedad hetked kuue aasta jooksul.
6 aastat - tule taevas appiiii - on läbi saanud ja ma olen nüüd siis ametlikult arst!.

*täpselt niikaua olen ma veel Tartu Ülikooli üliõpilane.