Igatahes....
Teist korda elus uiskudel polnud just kõige kindlam olla aga kokkuvõtte oli üks tore pühapäeva pärastlõuna, mille eest peab tänulik olema Helenile, kes mu uisutama kaasa vedas. Arhiivides tuhnides selgus, et esimest korda sain uisud alla 22. märtsil 2001 aastal. Imelik omamäletamist mööda seisin siis uiskudel paremini (loe: kindlamalt) kui täna. Täna õnnestus suuri kukkumisi küll vältida kuid vähemalt 5 korral polnud sellest palju puudu. Aga vähemalt kindel oli jää peal olla kui kõrval uisutab arst ja hingehoidja...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
tuli mõte kirjutada..a ei osanud seda kuhugile sobimasse või vähem sobimasse kohta panna?
Olen alati mõelnud, et kas inimestel pole miskit teha, et kirjutavad endast blogides ja käivad orkutis, viimasel ajal olen hakand neist vist aru saama....jaaaa....tundub, et saan ise ka plogist tuttavate kohta teavet, mida kokku saades me kahjuks enam ei jaga. kahju, et me oma eluga nii hõivatud oleme (samas see ju loomulik, et minnakse oma rada..), et kui kokku saame siis nagu ei oskagi miskit rääkida. Pean silmas aegu kui koos Sanglas olime ja iga õhtu oli miskit rääkida, kui Õiesse kolisin ...tundsin sellest õudsalt puudust ja õhtuti oli igav...a nüüd, kui kokku saame, siis tavaliselt selleks et "pesu pesta", mitte et mul miskit selle vastu oleks ...a jutud kipuvad kahjuks lühikeseks jääma...
A võibolla on see vaid üks selline eluperiood ja see läheb mööda. Sõprus ja üksteisest hoolimine ei kao ja see on hea.
Oi kui pikk sai.
A sellest Kristist ja selles noormehest tahaks küll teada, muidugi Kristisi on palju?
Ja uudistest veel, et mul on ka uus soeng!!
Ilusat esimese advendi ootust!
Postita kommentaar